Margus Rajaver loobub tippjalgpallist

Autor: Alver, 17 detsember, 2018

FC Kuressaare eest 219 liigamängus 25 väravat löönud poolkaitsja Margus Rajaver on võtnud vastu otsuse, et tippjalgpallist on aeg kõrvale astuda, kuid kindlasti jääb ta nõu ja jõuga meeskonnale abiks.

“Pole endale kunagi jalgpalliga seoses suuri eesmärke seadnud,” tunnistas Margus Rajaver. “Teadsin alati, et jalgpall jääb minu kireks ja hobiks ning olen seda mängu aastaid nautinud. Nüüd saan Kure mänge jälgida fännina tribüünilt, ootan ka seda põnevusega!”

Margus Rajaver põhjendab loobumist sellega, et ei naudi jalgpalli enam nii nagu mõne aasta eest, sest viimasel paaril aastal oli päris mitmeid vigastusi, mis segasid treenimist ja mängimist. “Kui tuli otsus, et mängime Premium liigas, siis juba hakkasin mõtlema, et tuleks teha viimane pingutus, meeskond aidata liigasse püsima ja siis võiks kõrvale astuda,” lausus ta.

“Lisaks meeldib mulle tegeleda ka paljude teiste põnevate spordialadega nagu lumelauasõit, suusatamine, jooksmine ja osaleda erinevatel rahvaspordivõistlustel. Kui oled jalgpallile pühendunud, siis on muude alade jaoks raske aega leida.”

Samas tõdeb Margus Rajaver, et pika karjääri jooksul juhtus väga palju. Kõiki mänge ja väravaid ta muidugi ei mäleta, aga loomulikult on üheks 15 aastaselt FC Kuressaare eest meistriliigas tehtud debüüt 2005. aastal. Siis oli ta liigas noorim mängija.

Üheks suurimaks saavutuseks loeb ta Esiliiga B võitu. “See tekitas küll väga hea tunde,” märkis Margus Rajaver. “Mis veel on suurepärane, et olen saanud mängida paljude endiste või praeguste Eesti jalgpallikoondislaste vastu ja ennast nende vastu proovile panna. Sain päris tipu lähedal ära käia.”

On ka asju, mis oleks võinud paremini minna ja nii tõdeb Rajaver, et kaotada ei taha ju kunagi. “Oleks võinud rohkem võite saada ja ka ise rohkem väravaid lüüa,” lausus ta. “Need hooajad, kui liigast välja kukud, on valusad ja neid hetki oleks tahtnud küll vältida. Ja juba enne mainitud vigastused. Selles suhtes läks hästi, et luumurde ja ränki vigastusi õnnestus vältida. Aga pikalt sees vindunud lihasvigastused ja põletikud tekitasid küll päris palju frustratsiooni. Siin tuleb ainult endale otsa vaadata, ehk oleksin pidanud oma keha eest paremini hoolitsema. Aga see tarkus tuleb alati tagantjärgi.”

Pikalt mängitud aastatest Magus Rajaveril midagi tegemata ei jäänud. “Juba noorena sain aru, et jalgpall jääb hobiks ja profimängijaks ei pürgi,” lausus ta. “Nende oleksite peale võib ju mõelda, et mis oleks saanud siis, kui… aga usun, et kõik läks täpselt nii nagu minema pidi. Andsin nende aastate jooksul endast meeskonnale, fännidele ja kogu klubile tervikuna väga palju ning nüüd, kui ka kolmas ja viimane Rajaver tõmbub tippvutist tagasi, siis loodetavasti see nimi, Saaremaa ja võib-olla ka Eesti vutis, on meeles ka aastate pärast.”

Kui välja jätta liigasse püsimajäämine, siis mida hindad tänavusest hooajast kõige enam?

Eks me näitasime, et suure tööga on kõik võimalik. Ootamatult Premium liigasse tõusmine ei hirmutanud meist kedagi ja võtsime selle väljakutse vastu. Hooaja eelseid meediaväljaandeid lugedes meile liialt lootusi ei pandud. Aga usun, et nii mõnigi neist mõtles hooaja lõppedes teistmoodi. Et meeskond, keda teatakse kui „pikk ette ja ise järgi“ tiimi, näitas kohati väga ilusat jalgpalli, oli alati platsil sümpaatne ja austas vastast ning ei andnud kunagi alla. Lõppenud hooajaga saime kindlasti endale üle Eesti fänne juurde.

Meeldis, et meeskond näitas sisu. Töötati suure isu ja pühendumisega, tehti ka päris palju ohverdusi jalgpalli ja Premium liiga nimel. Kõik selleks, et näidata, kui kõvad on saarlased ja kõrgseltskonnast peksupoistena ei lahku. Meil muidugi oli ka raskeid aegu (nt. kolmas voor ei saanud ühtegi punkti), aga lõpuks suutsime ennast tähtsatel hetkedel kokku võtta ja hooaja positiivselt lõpetada.

Leidsime hea meeskonnavaimu. Uued tulijad sulandusid suurepäraselt meeskonda. Siit on hea uuele hooajale vastu minna.

Mis oleks võinud paremini olla? Kus oleks vaja juurde panna ja kuidas seda teha?

Kindlasti tuleks vältida neid suuri mängulisi kõikumisi ja „pakke“. Et kui ühel päeval suudame kõigile olla väga kõva vastane, keda üle mängida, siis teisel päeval  tehti mäng esimese 10 minutiga ära ja skoorid läksid päris inetuks. Jah, me ei andud alla, aga meid mängiti liiga kergelt üle. Oleks vaja leida mänguline stabiilsus.

Loomulikult on meil raske ka selles osas, et suur osa meeskonnast treenib Saaremaal ja kokku saame põhimõtteliselt ainult mängudel. See pool jääb treeneritele mõistatada, kuidas saaksime kokkumängu ja teineteise mõistmist platsil veel paremaks. Paraku on nii, et seda järgmist sammu on raske edasi teha, kui meeskonna treeningud ei toimu koos.

Milliseks hindad meeskonna võimalusi järgmisel aastal?

Oleme ausad, meie eesmärgiks on jälle püsimajäämine. Eeldatavalt ilma üleminekumängudeta, mis oleks meie jaoks väga hea saavutus. Võimalused selleks on olemas ja usun, et oleme selleks võimelised. Kogu meeskonnal ja treeneritel on aasta jagu kogemust juures. Tunneme liigat ja vastaseid nüüd natuke rohkem ja kaotama ei lähe ühtegi mängu.

Mis on püsimajäämise võti?

Tuleb ära võtta kohustuslikud punktid meeskondadelt, kes peaks meiega seal tabeli alumises pooles kohti jagama. Arvan, et nendeks on Maardu, Viljandi ja Kalev. Ja kindlasti tuleb üllatada suuri. Aga ka teised meeskonnad mõtlevad nii. Raske töö tuleb selleks taaskord ära teha.

Kui palju peaks koosseisu uuendama ja kes või millised need mängijad peaks vajadusel olema?

Sellele küsimusele keeruline vastata. Eelmise hooaja koosseis sai püstitatud eesmärgiga hakkama saada. Loomulikult võiks pink olla võimalikult pikk ja et igale positsioonile oleks konkurents. Veel ei ole teada, mis saab meie mängijatest, kas keegi liigub laenult tagasi koduklubi juurde või soovib keegi ennast mujal proovile panna. Kuuldavasti on Kuressaare mängijatel kosilasi ukse taga küll. Aga kui konkreetselt rääkida, siis meil oleks vaja kliinilise täpsusega nr 9-t tipuründesse, kes suudaks talle tekkinud võimalused suurepärase protsendiga realiseerida. Maarekil on tegelikult eeldused selleks olemas, loodetavasti tuleb uus hooaeg talle isiklikus plaanis edukam.

Kas peaks uuendama taktikat?

Seda ma ei arva. Eelmine hooaeg kasutasime põhimõtteliselt kahte põhitaktikat, erinevate variatsioonidega muidugi. Usun, et tulekski selle kallal tööd teha, et need olemasolevad taktikad kinnistuks. Siinkohal toon jälle välja, et väga raske on õppida uut taktikat, kui meeskond seda täies koosseisus nädalast-nädalasse harjutada ei saa. Kindlasti proovitakse uusi taktikalisi lähenemisi hooajaeelsetel sõprusmängudel, et leiaks hooaja alguseks selle sobivaima mängujoonise oma meeskonna jaoks.

Kuidas hindad enda senist panust, milline võiks olla roll järgmisel hooajal?

Ma usun, et võin enda panusega täitsa rahule jääda. Loomulikult oleks tahtnud veel rohkem mänguminuteid, aga nagu viimastel hooaegadel, siis ka lõppenud hooajal oli mul mitmeid vigastusi, mis ei lasknud hooaega sajaprotsendiliselt kaasa teha. Lõppenud hooajal jäi mul mängimata keskkaitses ja väravas, ehk siis ka treener hindas minu kogemusi ja sain meeskonda aidata erinevaid positsioone täites. Lõin ka paar väravat, mis annab alati erilise emotsiooni. Nagu meeskonnakaaslased välja on toonud, siis oli mul oma roll ka positiivse meeleolu ja meeskonna vaimu üleval hoidmises.